Kultuuripõua lõpp

Vahepeal juhtus see, et nett sai otsa ja WordPressi lehte ära ei laadinud üldse. Enamik netisessioone möödus nii, et sisestasin URLi, ootasin viis mintsa, käisin köögis, tulin tagasi, võibolla oli leht ära laadinud ja kui ei olnud, siis ma isegi ei mäletanud, mida avada tahtsin.
Okei-okei, päris NII hull polnud, a ausalt, ega palju puudu polnud ka. Sestap oli igasugune iTunesiväline muusika, liikuv  ja ka staatiline graafika helesinine unistus. See kaamos kestis küll ainult loetud päevad, õnneks.

Nüüd aga käisin ma Hiieka tööl kirgastumas ehk uusi filme, muusikat ja Ööülikooli loenguid tõmbamas. Viimasest kuulasingi just äsja kahte loengut. Jaan Kaplinski “Muusika mõjud” liigutas vähem kui oodata oleks osanud. Kõik, mis ta rääkis, oli ilus ja tore, pani natuke mõtlema, aga ei liigutanud piisavalt. Natuke jääb vist mehel karismast mu silmis puudu. Või millestki muust, ei tea, vaielge, kui jaksate.

Teine aga pani mind väga tihti väga kaugele mõtlema. Nii, et ma ühel hetkel isegi unustasin, et loengut kuulan. Noh, mitte sellepärast et loeng oleks igav olnud, aga see lahe asi, kui keegi midagi räägib ja sa seda eelnevate teadmiste, kogemustega seostama hakkad ja sealt omakorda edasi mõtled.

Loeng ise oli Erkki-Sven Tüüri “Igapäevastest asjadest”. Rääkis ta muusikast, selle loomisest, kuulamisest, inimeseks olemisest, jumalast ja muust. Mul on just hästi eredalt meeles, vast sellesama seoste loomise pärast, et ta rääkis ka muusikakuulamisest kui enese peegelpildi vaatamisest, kuidas muusika peaks esitama küsimusi, panema mõtlema inimeseks olemisele, eksistentsile. Sarnastest motiividest on kõnelenud ka Pärt, kui viidata 1+1 teooriale (muusika peegeldumine eneses, hingetõmme jne).

Tüür rääkis, et Pärdi muusika on pealtnäha lihtsakoelisem, sellesse on kergem siseneda kui tema loomingusse. Kolmkõla osas ma võibolla nõustun, aga ma nüüd pole kindel, kui lihtne tintinnabuli hoomata on esiti…

Filmidest on plaanis nüüd lõpuks La Grande Bellezza ära vaadata ja õhtul loodetavasti kinos Nümfomaani esimene osa ka, sest juudas, juba on teine väljas ja ma pole esimestki näinud. Ammu juba luban!

Hiieka sain Kartuleid & Apelsine ka vaatama (ma tean küll, et sa haarad kolmanda osa järgi varsti), mõni aeg varem soovitasin Sandrale ja ta sattus vist vähemalt sama suurde vaimustusse kui ma. Sandra, kui sa seda loed, siis uus osa tuli täna välja!
Hiie täna küsis, milliseid sarju ma vaatan. Ei vaatagi eriti, peale selle. Samas, kui te teaks, mis mu viimaste aastate lemmiksari on…

Aga nüüd on aeg küll avaldada tõde ehk tegin Listography ehk ma ei vaatagi ainult väärtfilme ega loe ainult klassikat.

Advertisements

Aususest enese ja teiste ees

Avaldada muljet, skoorida topis, kuulda koorekihti – see tundub mingitel hetkedel nii kuradi oluline. Mul on hea meel, et ma olen aru saanud, et teatud momentidel on mind sääraselt käituma ajendanud pelgalt hasart. Mind! Enda ümber ringi vaadates paraku näen, et mingis seltskonnas ei ole see ainult hasardi küsimus. Oskus ja tahe teistele meeldida saab olulisemaks soovist ja püüdlusest meelida iseendale. Valetada, vassida, vingerdada selle nimel on tähtsam kui oma südamele tõtt rääkida.

Ent lõpuks on oluline ikka ja ainult ausus. See võib ja tõenäoliselt kõlabki ühe suure klišeena ja võibolla ka iseensestmõistetavana ning panna mõtlema, et miks ma seda siis üldse kirjutan. Aga paraku ei ole. Ikka on miskipärast tarvis end mingite maskide taha peita. Ausus nõuab julgust, julgus ausust.  Ma ei püüa väita, et ainult teised end maskeekiks. Tihti eneselegi märkamatult käitun ise samade mallide järgi. Võibolla nii tundub lihtsam. Omi nõrkusi tunnistada on nii suur julgus ja nii suur kummardus nende ees, kes seda teha söendavad. Nagu häid charticle‘e suudavad luua vaid head kirjutajad, suudavad oma nõrkusi lõpuni maskeerida ka vaid head ja väga head näitlejad. Teised eksivad, tekitavad infoauke ja kaotavad usaldusväärsuse.

A muidugi on selle hasardi pärast väike mure ka. Ma nii väga loodan, et see mind mingil hetkel ei pimesta, see oleks üsna kole. Ma olen viimasel ajal taibanud, et kõige tähtsamaks mängib end ikkagi eneseareng ja enesega rahulolu. Mitte et varem poleks aru saanud, aga selle päris tundmuseni no ikka annab jõuda. Aga kui ühel hetkel põdemine lõpetada on elu ikka palju mõnusam.

Kõlab jälle üsna loogilisena, aga jällegi näen, et ei julgeta olla ise ja ei julgeta teha asju iseendale. Mine sa siis võta kinni, on see ühiskonna surve nõnda tugev või lihtsalt soovunelm meeldida (mis tegelikult vist teeb ühe ja sama välja ka). Muidugi, kellele ei meeldiks meeldida, aga kui see ühel hetkel kaalub üles nood asjad, mis võiks enese südamele tähtsamad olla, siis vist eriti kaugele ei sõua küll. A mine sa tea. Võibolla ma siin, va naiivik, mõtlengi, et hästi tore on õppida ja elada iseendale, a lõpuks olen töötu humanitaar slash crazy cat lady.

Ja lõpuks – teha midagi lihtsalt selleks et teha ja feimi saada, võiks ju olla vastuvõetamatu. Kui ainult oleks rohkem julgust. Küll maailm oleks ikka parem paik siis.

The closer I got the less I could feel

Whoa! Puhas rõõm. Eepiline sünergia.

Ma loodan, et need inimesed seal seisavad sellepärast, et neil on suu ammuli sest’ eepilisusest, mitte sellepärast, et nad fcking tuimad tükid seal Prantsusmaal on.

A vot, sellised inspiratsiooniallikad siin öösel. Homme on vaja tööle asuda. Õhtul õnneks ootab kino(deit).

Üks lugu veel. Dillon on imeline. Ja see lugu on nii psühhedeelselt hüpnotiseeriv, et võtab pildi virvendama (mul, võibolla ka arvutil).
Ta meenutab mulle justkui Placebo naisversiooni oma melanhoolia & fraasikordustega, lüürika ja veidi ka helikeelega. Ja see kõik on õnneks alguses.

 

A muidu on üpris sürr. Eelmise nädala vegeteerisin kodus (üks postitus istub draftis, kui kunagi uuesti inspiratsioon ründab, kirjutan ehk lõpuni, lubada muidugi ei julge). Reedel tulin korra Tartusse ja põrutasin edasi Otepää lähtistele Kultuuriklubi talilaagrisse koolitusele. Noh.. what can I say… Time well spent. Kevadpäevad hiilivad ka muudkui lähemale. Ma võiks mõne tähtsa asja ära teha ilmselt nüüd juba varsti. Ja mõtlema süsteemidele. Kuidas olla hea tiimijuht? Kuidas kommunikeerida suuri & olulisi asju? Appi, ma vajan tarkust!!

Nüüd on natuke selline tunne, et see talv võiks juba ometi läbi saada. Ja seda umbes vähemalt kahes mõttes. Või kas ikka?

When you’re ready, just say you’re ready

Puhkus on kestnud juba täpselt.. liiga kaua!

Eelmisest postitusest rääkides – kull valetas! Ärkasin hommikul tundega, et asi on ikkagi vaja ära  teha. Terve päev mõtlesin nii ja naapidi ja lükkasin kirjutamist edasi ja olin üsna veendunud, et no ju jääb siis jälle. Õnneks suutsin end kokku võtta ja pärast kolme tundi oli asi purgis ja saadetud. Ja oo kui hea tunne see oli! Veel pea tund aega käisin ringi ja sügelesin rahulolust.

Aga nüüd, ausalt, saagu mis saab! Ma pole seda iial varem nii tõsiselt mõelnud. Ma tegin selle asja valmis, sest mõistus ei andnud rahu, nii palju häid mõtteid tekkis. Isegi kui see projekt ei ole minu jaoks edukas, siis vähemasti mõne hea mõtte sain loodetavasti edastatud. Ma ei teagi, kas ma loodan, et ma õnnestuks. Sest ma ei ole endas absoluutselt kindel ikka veel. Ja ma pole kindel, kas mul oleks aega. AGA sellele kõigele mõtlemiseks on liiga vara. Uus aasta toob vastused.

Palun vabandust salatsemist pärast, aga iga asi omal ajal. Te kuulete sellest! Ja kui ei kuule, siis küsige. Aga mitte enne uut aastat.