Kas ikka peab?

Lugedes seda arvamusartiklit, tekkis mul endal ka paar mõtet allikakriitika osas.

Kirjutasin hiljaaegu ühe ainekursuse jaoks referaati. Refereerimiseks oli tarvis valida mõne päris lingvisti teadusartikkel või teos. Mille vastu ma muidugi kohe eksisin oli see, et valisin teadusartikli asemel populaarteadusliku ehk ei kontrollinud fakte, et ajakirja “Oma keel” sihtgrupiks on tavalugejatest keelehuvilised (selle fakti kontrollisin alles praegu OK kodulehelt üle, tsiteerin:”Oma Keel on esimene kõigile keelehuvilistele mõeldud keeleajakiri Eestis,” ja nii ongi!).

Samamoodi sai mu armas kursavend pähe selle eest, et refereeris teost, mille autorit teised semiootikud, keeleteadlased kuigi tõsiselt ei võta. Olla muidu tore teos, aga selles teadusvaldkonnas suhteliselt ebarespekteeritud. Küll aga olla arheoloogias kõva sõna. Novot siis, kui tähtis on täpsus.

Ajakirjanduses on hea tava, et fakt tuleks katta vähemalt kolme allikaga. Ei saa öelda, et seda ise elus kogu aeg punktuaalselt järginud oleks ja et seda praegu Eesti meedias tehakse. Millest on kuradi kahju, sest lugeja on täpselt nii loll, kui lolliks ajakirjanik ta teeb. Ilus oleks ju mõelda, et ajakirjanike missioon on oma auditooriumi informeerida, meelelahutada, naerutada, mõtlema panna jne. Jessas küll, see on ju tugev võim! Kust tuleb siis õigus lugejale ette sööta ebaadekvaatset, eksitavat, hüpoteetilist kräppi?

Ega siis härra Pullerits ilmaasjata meile kodutööks uudiseid leida andnud, millel vähemalt kolm allikat oleks. Õudselt närvi ajab see ka, kui mingis loos on toodud ainult ühe osapoole arvamus, aga teise kohta pole ridagi. Isegi mitte seda, et korduvatele kõnedele ei vastatud või keelduti kommentaarist. Ma ikka arvan, et mõnikord on vaikus kõnekam kui rääkimine, milleks siis seda mitte kirja panna. Usalda, aga kontrolli, rsk!

Ma muretsen, sest kergeusklikke on palju! Jah, maailm on kräppi täis ja põhimõtteliselt kõik tekitab vähki ja vähemalt sama paljude asjadega saab selle vastu alternatiivmeditsiini kaudu ka võidelda.
Närvi ajab see, kui inimesed ei süvene. Loevad kusagilt saidilt mingi jampsi, satuvad paanikasse, et surevad kohe ära, kui mingit keemiat veel sisse söövad, ja sheerivad seda siis oma Facebooki timeline‘il kui hoiatust kõigile kaasmaalastele, iseendal hull jüngri nägu peas (noh, ma oletan).

Nii lihtne on manipuleerida, viidates mingitele uuringutele või teadlastele. Kas need uuringud tegelikult ka läbi viidud on või nood teadlased olemas, keegi ju uurida ei viitsi. Kui kõlab hästi, on olemas. Sama lugu oli kunagi Facebooki jagamiskampaaniatega, kus inimesed abosluutselt ei süvenenud, mida sheerivad ja laigivad. Särav iPhone’i pilt köidab pilku, a see, kas tegelt ka mingi iPhone 666x olemas on, kedagi ei huvita.

Olin kunagi ise ühe säärase feikkampaania loomise tunnistajaks ja vaatasin, kuidas see kulutulena Facebookis, kaasa arvatud mu omaeenda sõprade seintel, keda ma ikka intelligentseteks mõtlevateks inimesteks pidanud olen, seintel levis. Aga sorri, sõbrad, andsin tookord vaikimisvande ja irvitasin kõrvalt.

Eriti kurb on see, et mulle üks hirmus lähedane isik on sama kergeusklik. Tuleb vahetevahel ette, mil ta mulle igasugu linke saadab ja ajakirju saadab, kus keegi on migreeni vastu imerohu leidnud või mis ikka stressi vastu aitab. Keegi arst ju kusagil ütles! Einoh, mitte et ma arste ei usaldaks, aga pimesi ju ka mitte. See võib olla pelgalt personaalne subjektiivne arvamus või kogemus. Aga arvama oleme ju kõik targad!

Oli aeg, mil oma personaalse arvamuse avaldamine oli pigem erand kui reegel. Tänapäeva sotsiaalmeediavõrgustike puhul on vaikimine tõesti kuld. Ma pole kunagi arvanud, et oma arvamuse avaldamine oleks patt ja selle avaldamine suur tabu, aga vahel mõtlen, et kas on vaja? Võibolla vingub keegi kusagil minu käesoleva arvamusavalduse üle, aga ma vähemalt tean, et olen selleks sobiva kanali valinud.

Ja ma olen seda meelt, et inimesed võiks rohkem mõelda, kuhu nad mida postitavad. Et võibolla su 900le sõbrale ei lähe korda, mida sa hommikuks sõid, aga su sadu kilomeetreid eemal elavale emale küll. Et võibolla nendele ei lähe korda ka see, millise käekoti või huulepulga sa ostsid, küll aga su sadadele blogilugejatele. Niiet – kanalivalik on see tähtis asi, millega liiga tihti eksitakse. Arvamusliidrid oleme me ju kõik, aga olgem seda õiges kohas, õigel ajal, õigetele inimestele!

Avastasin end täna portaalis AskFm hulkumas. Sattusin näiteks lugema hurmavat 22-aastase noormehe ja 12-aastase neiu kaunist suhtelugu. Jäin mõtlema, et kui meedia saaks sellele portaalile küüned taha.. milliseid lugusid sealt veel saaks! Kui rõvedalt ebaeetiline see oleks! Miks on üleüldse vaja asju kontekstist välja rebida, ühest kanalist teise kanalisse transportida? Pean silmas just väiksemast suuremasse a’la kellegi personaalselt Facebooki kontolt info mõnes meelelahutusportaalis avaldamine, eriti ilma loata.

Ma tean, et kõnealune arvamusartikkel, millega postitust alustasin, oli ka enne Postimehes ilmumist autori personaalsel Facebookikontol üleval, aga ma ikka eeldan, et see ripub seal autori loaga ja see on legit. Aga see, kuidas Maarjamaa staaride, tähekeste ja muidu laiemale üldsusele huvipakkuvate persoonide kontodelt infot avaldatakse, on tõesti rõve! Tõesti, sorri, aga on nukker. Sest ma võin ju ka kuulutada, et olen Jared Leto või Johnny Deppiga suhtes, a kas tegelt ka olen?

Usalda, aga kontrolli!

funny-cinnamon-spoon-fake-fact-cold(via themetapicture)

Advertisements