Kolin jälle

Tere, armsad! Olen kolinud uude veebipessa. Kutsun teid lahkesi kaasa aadressile http://mrs28.blogspot.com , kust leiad mu jaanuarikuu nägemised-tegemised pildist.

Advertisements

Sest hommikuti on nii

Jaanuarikuu on olnud.. mõnus filmikuu. suurte muutuste kuu. Nii palju on muutunud ja edasi liikunud, et ma vaevu suudan järge pidada omaenda enese elus. Üheslt poolt ma ei suuda uskuda, et see on olnud ainult kuu, tundub nagu.. palju rohkem. Teiselt poolt jällegi, kuhu see aeg kadus? Alles ma ärkasin Mustamäel, aknast paistsid suured hallid majad. Alles ma sõitsin rongiga. Ja nüüd sõidan ma loetud tundide pärast Saaremaale, siis Saksamaale ja ongi pool veebruarikuud möödas. Mis tähenda ka, et aeg siin on loetud. Varsti algab suur seiklus.

Ma ei taha veel midagi ära sõnuda, sest esiteks pole miski veel kindel ja teiseks, no ikka hirm on ka. Et kas ma tõesti päriselt teen seda? Või äkki mitte? Kuidas ma siis edasi elan, kui ma seda ikkagi ei tee? Ma olen kogu oma praeguse elu ehitanud, lasknud minna nii, et aasta teises pooles see päriselt ka saab teoks. Aga kui ei saa, siis kuhu ma end peidan? Mida ma teeb? Kuidas ma edasi lähen? Või äkki juhtub juba enne midagi? Sest asjadel on komme omasoodu minna. Keegi ei küsi mult, kas ma tahan hommepäev on elu armastuse leida, unistuste tööpakkumise saada või üleüldse kaduda?

– – –

Elulistemast uudistest seda, et viisin lõpuks oma eelmise arvuti parandusse. Lähen täna, maksan hiigelarve ja minuga ta jälle on. See tähendab, et ma saan tagasi oma mineviku. Oma viimased kümme aastat. Kui see arvuti katki läks ja mu uues arvutis null vana faili oli, mõtlesin tõesti, et suva, ongi parem. Ma ei vajagi neid ja kui ma neid kunagi tagasi ei saa, siis polegi oluline.

Olen viimasel ajal üldse hakanud rohkem järgima teesi “collect memories, not things“. Ma ei teagi, kas see on hea või halb. Mündil on ju alati kaks poolt ja tihti ei suuda ma otsustada, kumb õige on. Mulle meeldib näha, et mõlemad (kõik) variandid on omamoodi õiged. Ma ei taha, et elu oleks must-valge.

Nüüd mul on tunne, et kõik vanad asjad on jälle minu juurde teel. Nüüd, kus ma just arvasin, et olen vabanenud kõigest, kõigest, mis mind viimasel ajal piinanud on. Jah, armsad lugejad, ka sellest nuhtlusest, mis mind terve aasta piinas. See on mulle endale ka uskumatu, sest arvasin vahepeal, et see ei lähegi mööda.

Ah, olgu, vähem põdemist. Cuz’ “the past is just a story we tell ourselves,” (Her 2013).

Mu sõnad said nüüd otsa. Mul on natuke juba raskusi enese selgelt väljendamisega eesti keeles, ikka tahab mõni inglisekeelne väljend vahele lipsata. Ma lihtsalt haaran kõike end ümbritsevat tohutult kiiresti ja kergesti, olen nagu üks väga väga hüdrofiilne käsn. Aga nii see kord on.

I just.. wanna be more.

Kultuuripõua lõpp

Vahepeal juhtus see, et nett sai otsa ja WordPressi lehte ära ei laadinud üldse. Enamik netisessioone möödus nii, et sisestasin URLi, ootasin viis mintsa, käisin köögis, tulin tagasi, võibolla oli leht ära laadinud ja kui ei olnud, siis ma isegi ei mäletanud, mida avada tahtsin.
Okei-okei, päris NII hull polnud, a ausalt, ega palju puudu polnud ka. Sestap oli igasugune iTunesiväline muusika, liikuv  ja ka staatiline graafika helesinine unistus. See kaamos kestis küll ainult loetud päevad, õnneks.

Nüüd aga käisin ma Hiieka tööl kirgastumas ehk uusi filme, muusikat ja Ööülikooli loenguid tõmbamas. Viimasest kuulasingi just äsja kahte loengut. Jaan Kaplinski “Muusika mõjud” liigutas vähem kui oodata oleks osanud. Kõik, mis ta rääkis, oli ilus ja tore, pani natuke mõtlema, aga ei liigutanud piisavalt. Natuke jääb vist mehel karismast mu silmis puudu. Või millestki muust, ei tea, vaielge, kui jaksate.

Teine aga pani mind väga tihti väga kaugele mõtlema. Nii, et ma ühel hetkel isegi unustasin, et loengut kuulan. Noh, mitte sellepärast et loeng oleks igav olnud, aga see lahe asi, kui keegi midagi räägib ja sa seda eelnevate teadmiste, kogemustega seostama hakkad ja sealt omakorda edasi mõtled.

Loeng ise oli Erkki-Sven Tüüri “Igapäevastest asjadest”. Rääkis ta muusikast, selle loomisest, kuulamisest, inimeseks olemisest, jumalast ja muust. Mul on just hästi eredalt meeles, vast sellesama seoste loomise pärast, et ta rääkis ka muusikakuulamisest kui enese peegelpildi vaatamisest, kuidas muusika peaks esitama küsimusi, panema mõtlema inimeseks olemisele, eksistentsile. Sarnastest motiividest on kõnelenud ka Pärt, kui viidata 1+1 teooriale (muusika peegeldumine eneses, hingetõmme jne).

Tüür rääkis, et Pärdi muusika on pealtnäha lihtsakoelisem, sellesse on kergem siseneda kui tema loomingusse. Kolmkõla osas ma võibolla nõustun, aga ma nüüd pole kindel, kui lihtne tintinnabuli hoomata on esiti…

Filmidest on plaanis nüüd lõpuks La Grande Bellezza ära vaadata ja õhtul loodetavasti kinos Nümfomaani esimene osa ka, sest juudas, juba on teine väljas ja ma pole esimestki näinud. Ammu juba luban!

Hiieka sain Kartuleid & Apelsine ka vaatama (ma tean küll, et sa haarad kolmanda osa järgi varsti), mõni aeg varem soovitasin Sandrale ja ta sattus vist vähemalt sama suurde vaimustusse kui ma. Sandra, kui sa seda loed, siis uus osa tuli täna välja!
Hiie täna küsis, milliseid sarju ma vaatan. Ei vaatagi eriti, peale selle. Samas, kui te teaks, mis mu viimaste aastate lemmiksari on…

Aga nüüd on aeg küll avaldada tõde ehk tegin Listography ehk ma ei vaatagi ainult väärtfilme ega loe ainult klassikat.

__

Tahaks kirjutada eilsest ja sellest, millised mehed mulle meeldivad ja millised kindlasti ei meeldi, a ei taha kõlada nagu mõni suhteblogija.

Memuaarid roosa pilve pealt

Elan rõõmsasti oma roosa mulli sees, mõtlen asju ja iseend ilusamaks kui need tegelikult on ja ei kavatsegi pilve pealt alla tulla! Viksamisi veidi tajun, et kõik ei lähe päris nii, nagu võiks, aga väga ei heiduta, meelt ei heida.

Tegelikult tahtsin natuke kurta, et minu paradoksaalses ja Murphy-lembelises elus on ikka nii läinud, et kahe kaaluka variandi vahel valides olen ma alati vale otsuse teinud ja mõlemast ilma jäänud. Tänaseks olen ma jälle sellise olukorra otsa komistanud ja no võta näpust, midagi ei oska pihta hakata! Nii ühte kui teistpidi tunneksin end vastiku tõprast reeturina. Ma küsin endalt nõu ja olen alati nõus, tean, et kõik on hästi ja kõik on hea.. misasja ma just kuulasin?
Palun olge teie armsad ja tehke õigeid valikuid!

Sess hakkab vaikselt järele andma, veetsin täna enda meelest viimase täispika päeva raamatukogus. Viskasin nalja, et viimane päev ever. Paraku kavatsen ma kunagi ikka kraadi vörra kangemate naiste klubisse ka astuda ja ilma utlibi jalga tõstmata mul see vist ei õnnestu. Või siis challenge, miks mitte!

Also palun tõstke nüüd käsi, kes käis üleeile mu blogis nõnda luuramas, et kõigi aegade külastusrekordi tegi? Mul pole väga palju ja väga tulihingelisi hvänne ja austajaid siin blogis (peale sinu, Hiiekas, muidugi) varasemalt täheldatud, nii et ma vahelduseks olen meelitatud siis.
Siinkohal oleks paslik tervitada oma kahte uut lugejat, tšau!

Ja ma ütlen, et need neetud klišeed on kuhugi kaotada vaja või minust enam kirjutajat pole! Ma ei suuda uskuda, ma ei suuda vaadat enesele peegelpildist otsa, et ma sellise klišeemäe kirjutasin täna Pärdi esseeks. Aga ehk suurest aukartusest ei tulnud paksu vähikooriku alt õiged sõnad lihtsalt välja. Eks see viimase minuti luuserite elu ole raske!

Aga nüüd, keset ööd, äkki taipan, et olen leidnud selle, mida nii kaua otsinud olen! Whoa! Selle peale, nagu ikka, tsiteerides klassikuid: everything is more than surreal.

Mjau

Loodan, et nüüd ära ei sõnu, aga…

Elu on mind sel aastal kohe eriti hästi kohelnud, aitäh! Ma ise olen ikka kohati samasugune luuser, aga elu hoiab ja elu annab ja elu kiidab ja teeb rõõmu. Hakka või uskuma, et tõesti, kui vaevad on nähtud ja nutud on nutetud, saabuvad tõesti helgemad päevad.

Üha enam ja enam avastan, kogen elu ilusaid asju, elu saadab mu poole ilusaid sõnumeid, ilusaid ja häid inimesi. Mul on tunne, nagu oleks ma kusagilt kivi alt välja roninud pärast aastast pausi.

Ja nii saabki raskete aasta alguste müüt purustatud! Saagu terve aasta sama ilus, seikluste- ja võimalusterohke kui ta on olnud seni, vaevu aasta esimesel kuul.

Muidu olen udupea. Unustan antud lubadusi. Ega kui kirja ei pane, siis meeles ei seisa ka. Hea mälu on ainult kurbadel ja sentimentaalsetel inimestel, mul tundub. Neil, kellel on aega mõelda. Tuleb tunnistada, et mul on seda mõtlemisaega elus palju olnud, siiani kasutasin märkmikku enamasti lihtsalt selleks, et plaane visualiseerida, sisuliselt kõik asjad on alati meeles olnud. Aga eks vanusega kaob seegi mälu. Või saabub lihtsalt muretus.

Ps, pole vaja muretseda, kui siia tükk aega postitusi ei tule. Sellega nagu ikka – kui väga hea olla, siis midagi väga kirjutada ei oska ega pole kuigi püsiv.

Etteruttavalt ütlen, et natuke on veel sessi jäänud. Praeguste plaanide järgi olen veel nädalake siin, siis sõidan Saaremaale, kus kavatsen actually puhata, mitte väga palju töömõtteid mõelda. Siis on Gold Panda veebruari alguses ja vaheaeg koolist (noh, see päris talvevaheaeg). Ja kümnendal sõidan nädalaks Saksamaale.

Nii on.

 

 

It’s such a shame..

https://www.youtube.com/watch?v=Gt8BeDrMCLI

Eilse puhul lihtsalt see lugu, märk maha. Elan ikka veel natuke läbi, a muidu on korras. Polegi olnud eriti aega mõelda omaenda isiklikule elule.

Suutsin praegu umbes kolm korda siin brauseriakende vahel navigeerides ära unustada, et ma tegelikult tahtsin blogida. Aga kuna uni on suurem kui elu, oleks mõistlik enne keelesemiootika suulist eksamit natuke und saada, et siis edasi õppida. Mu üks ja ainus eksam sel semestril. Võib vist öelda, et sessi selgroog saab sellega murtud.

Olgu.