Popmuusika radadel

Ma üldse ei eita, et ka peavoolu popmuusikast võib mõni lugu mu igapäevasesse pleilisti jõuda. Aga see lugu võlus mind!

Nii mõnus, reggae vaheldumas rockiga, nii muretu ja õnnelik lugu. Samas lüürikat kuulates üsna nukker. Huvitav paradoks, kuidas paljud poplood kõlavad positiivselt, tantsuliselt, kutsuvad inimesi tantsima ja end positiivselt välja elama, a sõnum on “miksjätsidmumahaarmastanjusind” või “eisaasindarmastadakuigivõiks”, you know-you know. Ma pole kindlasti esimene, kes sellele paradoksile tähelepanu juhib ja kindlasti on sellele kusagil seletus (peale selle, et kõik lood on armastusest ja õnnelik suhteroosamannaga ei viitsi keegi nii palju samastuda kui õnnetu igatsusega).

Shakira on mulle alati meeldinud ja pärast seda lugu meeldib veel enam. Ta on küll alati seksikas, paljastav, väljakutsuv ja hööritav olnud , aga pole kunagi odavalt ja labaselt mõjunud. Selle video puhul taipasin, kui vähe mulle Rihanna meeldib ja kui odavalt ta Shakira kõrval mõjub.

Ilmselt selle seksikusega ongi lihtsalt nii, et ühed on ja teised püüavad olla, a see kukub kuidagi kohmakalt, samas püüdlikult, a lõpuks odavalt välja.

Sest hommikuti on nii

Jaanuarikuu on olnud.. mõnus filmikuu. suurte muutuste kuu. Nii palju on muutunud ja edasi liikunud, et ma vaevu suudan järge pidada omaenda enese elus. Üheslt poolt ma ei suuda uskuda, et see on olnud ainult kuu, tundub nagu.. palju rohkem. Teiselt poolt jällegi, kuhu see aeg kadus? Alles ma ärkasin Mustamäel, aknast paistsid suured hallid majad. Alles ma sõitsin rongiga. Ja nüüd sõidan ma loetud tundide pärast Saaremaale, siis Saksamaale ja ongi pool veebruarikuud möödas. Mis tähenda ka, et aeg siin on loetud. Varsti algab suur seiklus.

Ma ei taha veel midagi ära sõnuda, sest esiteks pole miski veel kindel ja teiseks, no ikka hirm on ka. Et kas ma tõesti päriselt teen seda? Või äkki mitte? Kuidas ma siis edasi elan, kui ma seda ikkagi ei tee? Ma olen kogu oma praeguse elu ehitanud, lasknud minna nii, et aasta teises pooles see päriselt ka saab teoks. Aga kui ei saa, siis kuhu ma end peidan? Mida ma teeb? Kuidas ma edasi lähen? Või äkki juhtub juba enne midagi? Sest asjadel on komme omasoodu minna. Keegi ei küsi mult, kas ma tahan hommepäev on elu armastuse leida, unistuste tööpakkumise saada või üleüldse kaduda?

– – –

Elulistemast uudistest seda, et viisin lõpuks oma eelmise arvuti parandusse. Lähen täna, maksan hiigelarve ja minuga ta jälle on. See tähendab, et ma saan tagasi oma mineviku. Oma viimased kümme aastat. Kui see arvuti katki läks ja mu uues arvutis null vana faili oli, mõtlesin tõesti, et suva, ongi parem. Ma ei vajagi neid ja kui ma neid kunagi tagasi ei saa, siis polegi oluline.

Olen viimasel ajal üldse hakanud rohkem järgima teesi “collect memories, not things“. Ma ei teagi, kas see on hea või halb. Mündil on ju alati kaks poolt ja tihti ei suuda ma otsustada, kumb õige on. Mulle meeldib näha, et mõlemad (kõik) variandid on omamoodi õiged. Ma ei taha, et elu oleks must-valge.

Nüüd mul on tunne, et kõik vanad asjad on jälle minu juurde teel. Nüüd, kus ma just arvasin, et olen vabanenud kõigest, kõigest, mis mind viimasel ajal piinanud on. Jah, armsad lugejad, ka sellest nuhtlusest, mis mind terve aasta piinas. See on mulle endale ka uskumatu, sest arvasin vahepeal, et see ei lähegi mööda.

Ah, olgu, vähem põdemist. Cuz’ “the past is just a story we tell ourselves,” (Her 2013).

Mu sõnad said nüüd otsa. Mul on natuke juba raskusi enese selgelt väljendamisega eesti keeles, ikka tahab mõni inglisekeelne väljend vahele lipsata. Ma lihtsalt haaran kõike end ümbritsevat tohutult kiiresti ja kergesti, olen nagu üks väga väga hüdrofiilne käsn. Aga nii see kord on.

I just.. wanna be more.

Kultuuripõua lõpp

Vahepeal juhtus see, et nett sai otsa ja WordPressi lehte ära ei laadinud üldse. Enamik netisessioone möödus nii, et sisestasin URLi, ootasin viis mintsa, käisin köögis, tulin tagasi, võibolla oli leht ära laadinud ja kui ei olnud, siis ma isegi ei mäletanud, mida avada tahtsin.
Okei-okei, päris NII hull polnud, a ausalt, ega palju puudu polnud ka. Sestap oli igasugune iTunesiväline muusika, liikuv  ja ka staatiline graafika helesinine unistus. See kaamos kestis küll ainult loetud päevad, õnneks.

Nüüd aga käisin ma Hiieka tööl kirgastumas ehk uusi filme, muusikat ja Ööülikooli loenguid tõmbamas. Viimasest kuulasingi just äsja kahte loengut. Jaan Kaplinski “Muusika mõjud” liigutas vähem kui oodata oleks osanud. Kõik, mis ta rääkis, oli ilus ja tore, pani natuke mõtlema, aga ei liigutanud piisavalt. Natuke jääb vist mehel karismast mu silmis puudu. Või millestki muust, ei tea, vaielge, kui jaksate.

Teine aga pani mind väga tihti väga kaugele mõtlema. Nii, et ma ühel hetkel isegi unustasin, et loengut kuulan. Noh, mitte sellepärast et loeng oleks igav olnud, aga see lahe asi, kui keegi midagi räägib ja sa seda eelnevate teadmiste, kogemustega seostama hakkad ja sealt omakorda edasi mõtled.

Loeng ise oli Erkki-Sven Tüüri “Igapäevastest asjadest”. Rääkis ta muusikast, selle loomisest, kuulamisest, inimeseks olemisest, jumalast ja muust. Mul on just hästi eredalt meeles, vast sellesama seoste loomise pärast, et ta rääkis ka muusikakuulamisest kui enese peegelpildi vaatamisest, kuidas muusika peaks esitama küsimusi, panema mõtlema inimeseks olemisele, eksistentsile. Sarnastest motiividest on kõnelenud ka Pärt, kui viidata 1+1 teooriale (muusika peegeldumine eneses, hingetõmme jne).

Tüür rääkis, et Pärdi muusika on pealtnäha lihtsakoelisem, sellesse on kergem siseneda kui tema loomingusse. Kolmkõla osas ma võibolla nõustun, aga ma nüüd pole kindel, kui lihtne tintinnabuli hoomata on esiti…

Filmidest on plaanis nüüd lõpuks La Grande Bellezza ära vaadata ja õhtul loodetavasti kinos Nümfomaani esimene osa ka, sest juudas, juba on teine väljas ja ma pole esimestki näinud. Ammu juba luban!

Hiieka sain Kartuleid & Apelsine ka vaatama (ma tean küll, et sa haarad kolmanda osa järgi varsti), mõni aeg varem soovitasin Sandrale ja ta sattus vist vähemalt sama suurde vaimustusse kui ma. Sandra, kui sa seda loed, siis uus osa tuli täna välja!
Hiie täna küsis, milliseid sarju ma vaatan. Ei vaatagi eriti, peale selle. Samas, kui te teaks, mis mu viimaste aastate lemmiksari on…

Aga nüüd on aeg küll avaldada tõde ehk tegin Listography ehk ma ei vaatagi ainult väärtfilme ega loe ainult klassikat.

Kas ikka peab?

Lugedes seda arvamusartiklit, tekkis mul endal ka paar mõtet allikakriitika osas.

Kirjutasin hiljaaegu ühe ainekursuse jaoks referaati. Refereerimiseks oli tarvis valida mõne päris lingvisti teadusartikkel või teos. Mille vastu ma muidugi kohe eksisin oli see, et valisin teadusartikli asemel populaarteadusliku ehk ei kontrollinud fakte, et ajakirja “Oma keel” sihtgrupiks on tavalugejatest keelehuvilised (selle fakti kontrollisin alles praegu OK kodulehelt üle, tsiteerin:”Oma Keel on esimene kõigile keelehuvilistele mõeldud keeleajakiri Eestis,” ja nii ongi!).

Samamoodi sai mu armas kursavend pähe selle eest, et refereeris teost, mille autorit teised semiootikud, keeleteadlased kuigi tõsiselt ei võta. Olla muidu tore teos, aga selles teadusvaldkonnas suhteliselt ebarespekteeritud. Küll aga olla arheoloogias kõva sõna. Novot siis, kui tähtis on täpsus.

Ajakirjanduses on hea tava, et fakt tuleks katta vähemalt kolme allikaga. Ei saa öelda, et seda ise elus kogu aeg punktuaalselt järginud oleks ja et seda praegu Eesti meedias tehakse. Millest on kuradi kahju, sest lugeja on täpselt nii loll, kui lolliks ajakirjanik ta teeb. Ilus oleks ju mõelda, et ajakirjanike missioon on oma auditooriumi informeerida, meelelahutada, naerutada, mõtlema panna jne. Jessas küll, see on ju tugev võim! Kust tuleb siis õigus lugejale ette sööta ebaadekvaatset, eksitavat, hüpoteetilist kräppi?

Ega siis härra Pullerits ilmaasjata meile kodutööks uudiseid leida andnud, millel vähemalt kolm allikat oleks. Õudselt närvi ajab see ka, kui mingis loos on toodud ainult ühe osapoole arvamus, aga teise kohta pole ridagi. Isegi mitte seda, et korduvatele kõnedele ei vastatud või keelduti kommentaarist. Ma ikka arvan, et mõnikord on vaikus kõnekam kui rääkimine, milleks siis seda mitte kirja panna. Usalda, aga kontrolli, rsk!

Ma muretsen, sest kergeusklikke on palju! Jah, maailm on kräppi täis ja põhimõtteliselt kõik tekitab vähki ja vähemalt sama paljude asjadega saab selle vastu alternatiivmeditsiini kaudu ka võidelda.
Närvi ajab see, kui inimesed ei süvene. Loevad kusagilt saidilt mingi jampsi, satuvad paanikasse, et surevad kohe ära, kui mingit keemiat veel sisse söövad, ja sheerivad seda siis oma Facebooki timeline‘il kui hoiatust kõigile kaasmaalastele, iseendal hull jüngri nägu peas (noh, ma oletan).

Nii lihtne on manipuleerida, viidates mingitele uuringutele või teadlastele. Kas need uuringud tegelikult ka läbi viidud on või nood teadlased olemas, keegi ju uurida ei viitsi. Kui kõlab hästi, on olemas. Sama lugu oli kunagi Facebooki jagamiskampaaniatega, kus inimesed abosluutselt ei süvenenud, mida sheerivad ja laigivad. Särav iPhone’i pilt köidab pilku, a see, kas tegelt ka mingi iPhone 666x olemas on, kedagi ei huvita.

Olin kunagi ise ühe säärase feikkampaania loomise tunnistajaks ja vaatasin, kuidas see kulutulena Facebookis, kaasa arvatud mu omaeenda sõprade seintel, keda ma ikka intelligentseteks mõtlevateks inimesteks pidanud olen, seintel levis. Aga sorri, sõbrad, andsin tookord vaikimisvande ja irvitasin kõrvalt.

Eriti kurb on see, et mulle üks hirmus lähedane isik on sama kergeusklik. Tuleb vahetevahel ette, mil ta mulle igasugu linke saadab ja ajakirju saadab, kus keegi on migreeni vastu imerohu leidnud või mis ikka stressi vastu aitab. Keegi arst ju kusagil ütles! Einoh, mitte et ma arste ei usaldaks, aga pimesi ju ka mitte. See võib olla pelgalt personaalne subjektiivne arvamus või kogemus. Aga arvama oleme ju kõik targad!

Oli aeg, mil oma personaalse arvamuse avaldamine oli pigem erand kui reegel. Tänapäeva sotsiaalmeediavõrgustike puhul on vaikimine tõesti kuld. Ma pole kunagi arvanud, et oma arvamuse avaldamine oleks patt ja selle avaldamine suur tabu, aga vahel mõtlen, et kas on vaja? Võibolla vingub keegi kusagil minu käesoleva arvamusavalduse üle, aga ma vähemalt tean, et olen selleks sobiva kanali valinud.

Ja ma olen seda meelt, et inimesed võiks rohkem mõelda, kuhu nad mida postitavad. Et võibolla su 900le sõbrale ei lähe korda, mida sa hommikuks sõid, aga su sadu kilomeetreid eemal elavale emale küll. Et võibolla nendele ei lähe korda ka see, millise käekoti või huulepulga sa ostsid, küll aga su sadadele blogilugejatele. Niiet – kanalivalik on see tähtis asi, millega liiga tihti eksitakse. Arvamusliidrid oleme me ju kõik, aga olgem seda õiges kohas, õigel ajal, õigetele inimestele!

Avastasin end täna portaalis AskFm hulkumas. Sattusin näiteks lugema hurmavat 22-aastase noormehe ja 12-aastase neiu kaunist suhtelugu. Jäin mõtlema, et kui meedia saaks sellele portaalile küüned taha.. milliseid lugusid sealt veel saaks! Kui rõvedalt ebaeetiline see oleks! Miks on üleüldse vaja asju kontekstist välja rebida, ühest kanalist teise kanalisse transportida? Pean silmas just väiksemast suuremasse a’la kellegi personaalselt Facebooki kontolt info mõnes meelelahutusportaalis avaldamine, eriti ilma loata.

Ma tean, et kõnealune arvamusartikkel, millega postitust alustasin, oli ka enne Postimehes ilmumist autori personaalsel Facebookikontol üleval, aga ma ikka eeldan, et see ripub seal autori loaga ja see on legit. Aga see, kuidas Maarjamaa staaride, tähekeste ja muidu laiemale üldsusele huvipakkuvate persoonide kontodelt infot avaldatakse, on tõesti rõve! Tõesti, sorri, aga on nukker. Sest ma võin ju ka kuulutada, et olen Jared Leto või Johnny Deppiga suhtes, a kas tegelt ka olen?

Usalda, aga kontrolli!

funny-cinnamon-spoon-fake-fact-cold(via themetapicture)

__

Tahaks kirjutada eilsest ja sellest, millised mehed mulle meeldivad ja millised kindlasti ei meeldi, a ei taha kõlada nagu mõni suhteblogija.

Memuaarid roosa pilve pealt

Elan rõõmsasti oma roosa mulli sees, mõtlen asju ja iseend ilusamaks kui need tegelikult on ja ei kavatsegi pilve pealt alla tulla! Viksamisi veidi tajun, et kõik ei lähe päris nii, nagu võiks, aga väga ei heiduta, meelt ei heida.

Tegelikult tahtsin natuke kurta, et minu paradoksaalses ja Murphy-lembelises elus on ikka nii läinud, et kahe kaaluka variandi vahel valides olen ma alati vale otsuse teinud ja mõlemast ilma jäänud. Tänaseks olen ma jälle sellise olukorra otsa komistanud ja no võta näpust, midagi ei oska pihta hakata! Nii ühte kui teistpidi tunneksin end vastiku tõprast reeturina. Ma küsin endalt nõu ja olen alati nõus, tean, et kõik on hästi ja kõik on hea.. misasja ma just kuulasin?
Palun olge teie armsad ja tehke õigeid valikuid!

Sess hakkab vaikselt järele andma, veetsin täna enda meelest viimase täispika päeva raamatukogus. Viskasin nalja, et viimane päev ever. Paraku kavatsen ma kunagi ikka kraadi vörra kangemate naiste klubisse ka astuda ja ilma utlibi jalga tõstmata mul see vist ei õnnestu. Või siis challenge, miks mitte!

Also palun tõstke nüüd käsi, kes käis üleeile mu blogis nõnda luuramas, et kõigi aegade külastusrekordi tegi? Mul pole väga palju ja väga tulihingelisi hvänne ja austajaid siin blogis (peale sinu, Hiiekas, muidugi) varasemalt täheldatud, nii et ma vahelduseks olen meelitatud siis.
Siinkohal oleks paslik tervitada oma kahte uut lugejat, tšau!

Ja ma ütlen, et need neetud klišeed on kuhugi kaotada vaja või minust enam kirjutajat pole! Ma ei suuda uskuda, ma ei suuda vaadat enesele peegelpildist otsa, et ma sellise klišeemäe kirjutasin täna Pärdi esseeks. Aga ehk suurest aukartusest ei tulnud paksu vähikooriku alt õiged sõnad lihtsalt välja. Eks see viimase minuti luuserite elu ole raske!

Aga nüüd, keset ööd, äkki taipan, et olen leidnud selle, mida nii kaua otsinud olen! Whoa! Selle peale, nagu ikka, tsiteerides klassikuid: everything is more than surreal.

Mjau