Popmuusika radadel

Ma üldse ei eita, et ka peavoolu popmuusikast võib mõni lugu mu igapäevasesse pleilisti jõuda. Aga see lugu võlus mind!

Nii mõnus, reggae vaheldumas rockiga, nii muretu ja õnnelik lugu. Samas lüürikat kuulates üsna nukker. Huvitav paradoks, kuidas paljud poplood kõlavad positiivselt, tantsuliselt, kutsuvad inimesi tantsima ja end positiivselt välja elama, a sõnum on “miksjätsidmumahaarmastanjusind” või “eisaasindarmastadakuigivõiks”, you know-you know. Ma pole kindlasti esimene, kes sellele paradoksile tähelepanu juhib ja kindlasti on sellele kusagil seletus (peale selle, et kõik lood on armastusest ja õnnelik suhteroosamannaga ei viitsi keegi nii palju samastuda kui õnnetu igatsusega).

Shakira on mulle alati meeldinud ja pärast seda lugu meeldib veel enam. Ta on küll alati seksikas, paljastav, väljakutsuv ja hööritav olnud , aga pole kunagi odavalt ja labaselt mõjunud. Selle video puhul taipasin, kui vähe mulle Rihanna meeldib ja kui odavalt ta Shakira kõrval mõjub.

Ilmselt selle seksikusega ongi lihtsalt nii, et ühed on ja teised püüavad olla, a see kukub kuidagi kohmakalt, samas püüdlikult, a lõpuks odavalt välja.