Sest hommikuti on nii

Jaanuarikuu on olnud.. mõnus filmikuu. suurte muutuste kuu. Nii palju on muutunud ja edasi liikunud, et ma vaevu suudan järge pidada omaenda enese elus. Üheslt poolt ma ei suuda uskuda, et see on olnud ainult kuu, tundub nagu.. palju rohkem. Teiselt poolt jällegi, kuhu see aeg kadus? Alles ma ärkasin Mustamäel, aknast paistsid suured hallid majad. Alles ma sõitsin rongiga. Ja nüüd sõidan ma loetud tundide pärast Saaremaale, siis Saksamaale ja ongi pool veebruarikuud möödas. Mis tähenda ka, et aeg siin on loetud. Varsti algab suur seiklus.

Ma ei taha veel midagi ära sõnuda, sest esiteks pole miski veel kindel ja teiseks, no ikka hirm on ka. Et kas ma tõesti päriselt teen seda? Või äkki mitte? Kuidas ma siis edasi elan, kui ma seda ikkagi ei tee? Ma olen kogu oma praeguse elu ehitanud, lasknud minna nii, et aasta teises pooles see päriselt ka saab teoks. Aga kui ei saa, siis kuhu ma end peidan? Mida ma teeb? Kuidas ma edasi lähen? Või äkki juhtub juba enne midagi? Sest asjadel on komme omasoodu minna. Keegi ei küsi mult, kas ma tahan hommepäev on elu armastuse leida, unistuste tööpakkumise saada või üleüldse kaduda?

– – –

Elulistemast uudistest seda, et viisin lõpuks oma eelmise arvuti parandusse. Lähen täna, maksan hiigelarve ja minuga ta jälle on. See tähendab, et ma saan tagasi oma mineviku. Oma viimased kümme aastat. Kui see arvuti katki läks ja mu uues arvutis null vana faili oli, mõtlesin tõesti, et suva, ongi parem. Ma ei vajagi neid ja kui ma neid kunagi tagasi ei saa, siis polegi oluline.

Olen viimasel ajal üldse hakanud rohkem järgima teesi “collect memories, not things“. Ma ei teagi, kas see on hea või halb. Mündil on ju alati kaks poolt ja tihti ei suuda ma otsustada, kumb õige on. Mulle meeldib näha, et mõlemad (kõik) variandid on omamoodi õiged. Ma ei taha, et elu oleks must-valge.

Nüüd mul on tunne, et kõik vanad asjad on jälle minu juurde teel. Nüüd, kus ma just arvasin, et olen vabanenud kõigest, kõigest, mis mind viimasel ajal piinanud on. Jah, armsad lugejad, ka sellest nuhtlusest, mis mind terve aasta piinas. See on mulle endale ka uskumatu, sest arvasin vahepeal, et see ei lähegi mööda.

Ah, olgu, vähem põdemist. Cuz’ “the past is just a story we tell ourselves,” (Her 2013).

Mu sõnad said nüüd otsa. Mul on natuke juba raskusi enese selgelt väljendamisega eesti keeles, ikka tahab mõni inglisekeelne väljend vahele lipsata. Ma lihtsalt haaran kõike end ümbritsevat tohutult kiiresti ja kergesti, olen nagu üks väga väga hüdrofiilne käsn. Aga nii see kord on.

I just.. wanna be more.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s